Olen aeg-ajalt kuulnud arvamust, et algklassilapsed on etiketi õppimiseks veel liiga väikesed. Küllap oleks mõistlikum oodata, kuni nad on vanemad, oskavad paremini keskenduda ja mõistavad, miks üks või teine käitumisviis on oluline. Selles mõttekäigus on oma tõetera. Väikese lapse arusaamine maailmast erineb teismelise või täiskasvanu omast ning kõiki seltskondliku käitumise nüansse ei saagi talle ühtemoodi selgitada. Kuid siit ei järeldu, et käitumiskultuuri õpetamisega pea

Euroopa klassikaline etikett on kujunenud sajandite jooksul. Selle taga on märksa enamat kui seltskondliku suhtlemise, lauakommete või piduliku riietumise reeglid. See on osa Euroopa kultuuriloost, milles peegelduvad ühiskondlikud suhted, kasvatus, haridusideaalid, esteetilised arusaamad ja seltskondlikud traditsioonid. Etiketist rääkides keskendutakse sageli sellele, kuidas ühes või teises olukorras käituda. Hoopis vähem tuntakse huvi, kust need tavad pärinevad ja millist tä

Loomulikkusest, väljendusoskusest ja pingutamata elegantsist. Peenus ja peenutsemine on kaks eri asja. Ometi kipuvad need mõnikord segi minema, eriti siis, kui inimene püüab oma haritust, head maitset või väljapeetust iga hinna eest rõhutada. See tähelepanek ei ole uus. Euroopa seltskonnakultuuris on loomulikkust, mõõdutunnet ja enesevalitsust väärtustatud sajandeid. Eriti huvitavalt avaldus see traditsioonilises Briti kõrgklassis, kus peenuse liigset rõhutamist võidi pidada

Moest, isiklikust stiilist ja teadliku riietumise kunstist Riietus on üks esimesi viise, kuidas me ennast teistele esitleme. See väljendab meie isiklikku maitset ja stiili, kuid annab ühtlasi märku sellest, kuidas mõistame olukorda, milles viibime. See, et inimene on hästi riietatud, ei tähenda veel, et ta oleks olukorrale sobivalt riietatud. Ka kõige kaunim või hinnalisem rõivastus võib mõjuda kohatult, kui see ei arvesta sündmuse iseloomu, keskkonda või inimese rolli selles