Kõik algab lapsepõlvest

Olen aeg-ajalt kuulnud arvamust, et algklassilapsed on etiketi õppimiseks veel liiga väikesed. Küllap oleks mõistlikum oodata, kuni nad on vanemad, oskavad paremini keskenduda ja mõistavad, miks üks või teine käitumisviis on oluline.

Selles mõttekäigus on oma tõetera. Väikese lapse arusaamine maailmast erineb teismelise või täiskasvanu omast ning kõiki seltskondliku käitumise nüansse ei saagi talle ühtemoodi selgitada. Kuid siit ei järeldu, et käitumiskultuuri õpetamisega peaks ootama. Vastupidi, paljude heade harjumuste kujunemisele pannakse alus juba varases lapsepõlves.

Harjumused kujunevad enne, kui oskame neid põhjendada

Me ei oota ju lapse täiskasvanuks saamist, et õpetada teda tervitama, tänama või teisi kuulama. Samuti ei pea laps mõistma kõiki ühiskondliku suhtluse põhimõtteid, et õppida vestluses oma järjekorda ootama, külalisena teistega arvestama või söögilauas tähelepanelikult käituma.

Paljud head kombed omandatakse ammu enne seda, kui inimene oskab nende tähendust sõnadesse panna.

Laps õpib suurel määral jälgides ja jäljendades. Ta näeb, kuidas täiskasvanud üksteise poole pöörduvad, kuidas nad tervitavad, tänavad, eriarvamusi väljendavad ja teisi kohtlevad. Sellest kujuneb tema jaoks ettekujutus tavapärasest käitumisest.

Samal ajal saab lapse arusaamist teadlikult avardada, tutvustades talle uusi olukordi ning selgitades eakohasel viisil, miks teatud kombed ja käitumisviisid on olulised.

Seetõttu tasub eristada kahte asja: kommete omandamist ja nende teadlikku mõtestamist. Esimene algab varakult, teine süveneb koos vanuse ja elukogemusega. Need ei ole aga teineteisest lahutatud – ka väike laps suudab mõista palju enamat, kui talle sobival viisil selgitada.

Loomulik käitumine on sageli õpitud käitumine

Täiskasvanute puhul imetleme sageli inimesi, kelle viisakus näib pingutamatu. Nad oskavad õigel hetkel tervitada, vestlust alustada, teisi kaasata ja erinevates olukordades sobivalt käituda, ilma et peaksid iga sammu eraldi läbi mõtlema.

Selline loomulikkus ei teki aga tingimata iseenesest.

Sageli on selle taga aastate jooksul kujunenud harjumused, kodune eeskuju, teadlik juhendamine ning võimalus erinevaid suhtlusolukordi kogeda.

Heade kommete eesmärk ei ole panna inimest kogu elu reegleid meenutama, vaid kujundada oskused, millele ta saab loomulikult toetuda.

Kui laps õpib juba varakult teistega arvestama, ei pea ta täiskasvanuna iga kord teadlikult otsustama, kas kedagi tervitada või tänada. Need tegevused on muutunud tema tavapäraseks suhtlemisviisiks.

Keerulisemates olukordades on muidugi vaja otsustusvõimet ja sotsiaalset taju. Kuid ka nende kujunemist toetavad varasemad teadmised ja kogemused.

Etikett peab kasvama koos lapsega

Varajane õpetamine ei tähenda, et väikesele lapsele tuleks esitada täiskasvanute seltskonnaelu nõudmisi või koormata teda keeruliste reeglitega.

Kuueaastasele ei õpetata etiketti samamoodi nagu kuueteistaastasele.

Noorema lapse puhul on olulised lihtsad ja arusaadavad olukorrad: kuidas tervitada, kuidas külalisena käituda, miks ei ole viisakas teise inimese jutule vahele rääkida või kuidas väljendada oma soove nii, et ka teistel oleks hea.

Vanemaks saades saab käsitleda juba keerulisemaid küsimusi: kuidas tulla toime eriarvamustega, kuidas mõista erinevaid suhtlusolukordi, millal olla otsekohene ja millal taktitundeline ning kuidas säilitada enesekindlus teisi arvestades.

Olen laste ja noortega aastaid töötades näinud, kui erinevalt nad uusi teadmisi vastu võtavad. Mõni laps on kohe valmis arutlema käitumise põhjuste üle, teine õpib paremini praktiliste näidete ja harjutuste kaudu. Oluline on leida lapse vanusele ja arengule sobiv lähenemine.

Ka kõige nooremad osalejad võivad koolituselt kaasa saada teadmisi ja oskusi, mida nad hakkavad oma igapäevaelus kasutama. Kõike ei pea kohe täielikult mõistma ega veatult rakendama. Õppimine on järkjärguline protsess.

Nii ei ole etiketi õppimine üks kindlas vanuses läbitav kursus, vaid avarduv arusaamine inimestest ja ühiskondlikust elust.

Kodune eeskuju ja teadlik juhendamine

Lapse käitumisharjumuste kujunemisel on kodusel eeskujul suur tähtsus. Ta õpib sellest, kuidas pereliikmed omavahel suhtlevad, kuidas nad teisi kohtlevad ning milliseid kombeid igapäevaselt järgivad.

Ent kodune kasvatus ja etiketialane koolitus täidavad mõnevõrra erinevaid ülesandeid.

Kodus omandatakse suur osa harjumustest igapäevase elu käigus. Koolitusel saab aga teadlikult peatuda olukordadel, mis muidu võivad jääda tähelepanuta. Lapsel on võimalus küsida, arutleda, harjutada ja avastada, et ühes või teises olukorras võib olla mitu sobivat käitumisviisi.

Samuti võib laps koolitusel kokku puutuda seltskondlike olukordadega, mida tema igapäevaelus veel ette ei tule. Need teadmised annavad talle tulevikuks suurema kindlustunde.

Kõige parem on, kui koolitusel õpitu leiab tuge ka kodus. Vanemad saavad lapsega kogetut arutada, uusi teadmisi meelde tuletada ning pakkuda võimalusi neid kasutada.

Nii ei jää etikett üksnes koolitustunnis kuuldud õpetuseks, vaid muutub järk-järgult igapäevase käitumise osaks.

Head kombed ei tähenda kuulekust

Siin on oluline teha veel üks eristus.

Etiketi eesmärk ei ole kasvatada last, kes alati vaikib, nõustub või oma arvamuse alla surub. Hea kasvatus ei tähenda iseseisva mõtlemise ega enesekindluse vähendamist.

Vastupidi, käitumiskultuuri juurde kuulub oskus oma seisukohti väljendada, piire seada ja vajaduse korral ka vastu vaielda – kuid teha seda viisil, mis arvestab olukorra ja teiste inimestega.

Viisakus ei nõua oma iseloomust loobumist.

Oluline on, et laps õpiks mõistma, kuidas tema käitumine mõjutab teisi ning millised valikud aitavad tal erinevates olukordades paremini toime tulla.

See on midagi märksa enamat kui õigete lauakommete või viisakusväljendite tundmine.

Varakult omandatud kombed muutuvad loomulikuks

Kui käitumiskultuuriga hakatakse teadlikult tegelema alles teismeeas või täiskasvanuna, ei ole mõistagi hilja. Inimene saab oma harjumusi ja suhtlemisoskusi arendada kogu elu.

Kuid varakult kujunenud headel harjumustel on üks oluline eelis: neid ei pea hiljem sama suure teadliku pingutusega omandama.

Seetõttu ei küsiks ma niivõrd, kas algklassilaps on etiketi õppimiseks piisavalt vana.

Pigem küsiksin: miks peaksime ootama vanuseni, mil paljud harjumused on juba välja kujunenud?

Head kombed ei alga täiskasvanueas. Täiskasvanuna mõistame sageli paremini seda, millele on lapsepõlves alus pandud.

Sellest arusaamast lähtudes on Etiketisalongis aastate jooksul pakutud ka kogupere koolitusi, kus vanemad ja lapsed saavad koos õppida ning hiljem kodus üksteist täiendada. Ühine kogemus aitab õpitut kinnistada ja muuta head kombed igapäevaelu loomulikuks osaks.

Samal eesmärgil olen kirjutanud raamatu „Etikett ja head kombed kogu perele”, mis pakub peredele täiendavat tuge ning võimalust etiketiteadmiste juurde ka hiljem tagasi pöörduda.

Head kombed ei ole teadmised, mida vajame üksnes pidulikel puhkudel. Need kujundavad meie igapäevast suhtlemist ning saadavad meid kogu elu.