Peenus ei tähenda peenutsemist

Loomulikkusest, väljendusoskusest ja pingutamata elegantsist.

Peenus ja peenutsemine on kaks eri asja. Ometi kipuvad need mõnikord segi minema, eriti siis, kui inimene püüab oma haritust, head maitset või väljapeetust iga hinna eest rõhutada.

See tähelepanek ei ole uus. Euroopa seltskonnakultuuris on loomulikkust, mõõdutunnet ja enesevalitsust väärtustatud sajandeid. Eriti huvitavalt avaldus see traditsioonilises Briti kõrgklassis, kus peenuse liigset rõhutamist võidi pidada halvemaks tooniks kui selget ja otsest väljendusviisi.

Kõnepruuk kui seltskondlik eristus

Briti ühiskonnas on eri ühiskonnakihtide kõnepruugis alati olnud erinevusi. 1950. aastatel võttis keeleteadlane Alan S. C. Ross nende kirjeldamiseks kasutusele mõisted U (upper-class) ja Non-U (non-upper-class), millega eristati kõrgklassile iseloomulikku sõnakasutust teiste ühiskonnakihtide, eelkõige keskklassi omast. Eristus sai laiemalt tuntuks aristokraatlikust perekonnast pärit kirjaniku Nancy Mitfordi kirjutiste kaudu.

Üks selle eristuse huvitavamaid tähelepanekuid oli, et Briti kõrgklassis eelistati teatud olukordades selget ja otsest sõnakasutust, samal ajal kui keskklassis võidi peenema mulje jätmiseks kasutada ametlikumaid, keerukamaid või pehmendavaid väljendeid.

Selline kõnepruuk peegeldas ka suhtumist, mille kohaselt ei olnud vaja oma haritust või head kasvatust igas vestluses eraldi rõhutada. Loomulik ja täpne väljendus võis mõjuda märksa väljapeetumalt kui püüd rääkida võimalikult peenelt.

See ei tähenda, et pehmendavaid või ametlikumaid väljendeid tuleks vältida. On olukordi, kus õrnem sõnastus on taktitundeline ja vajalik. Küsimus on selles, kas valitud sõnad sobivad olukorraga või kasutatakse neid üksnes peenema mulje loomiseks.

Ka tänapäeval kohtab väljendeid, millega püütakse argist mõtet esitada keerukama või tähtsamana. Tavalisest probleemist saab väljakutse, eksimusest kommunikatsioonihäire ja lihtsast otsusest strateegiline valik. Mõnes olukorras on sellised väljendid täpsed, teises varjavad need öeldu tegelikku tähendust.

Selge ja arusaadav väljendus ei ole vähem elegantne. See väljendab ka lugupidamist vestluskaaslase vastu.

Loomulikkus ei tähenda familiaarsust

Viisakus on seltskondliku suhtlemise alus, kuid ka siin on oluline mõõdutunne.

Liialdatud vabandused, ülemäärased tänuavaldused, pidev komplimentide tegemine või põhjendamatult aupaklik kõneviis võivad jätta kunstliku mulje, eriti siis, kui need ei sobi olukorra ega inimestevahelise suhtega.

Hea suhtluskultuur eeldab oskust valida õige pöördumisviis, sobiv distants ja olukorrale vastav väljendus. Loomulikkus ei tähenda familiaarsust ning otsekohesus ei õigusta jämedust.

Ametlik suhtlus vajab endiselt formaalsust. Austusavaldused, tiitlid, korrektsed pöördumised ning teatud olukordades ka reserveeritus on osa väljakujunenud suhtluskultuurist. Ka Briti aristokraatlikus traditsioonis olid pöördumisvormid, tutvustamise kord ja ametlik distants olulised. Selge ja otsene väljendusviis ei tähendanud, et kõigiga oleks sobinud omamehelikult suhelda.

Samuti ei muutu roppused, labased väljendid, taktitundetud märkused või teiste arvelt tehtud naljad vastuvõetavaks pelgalt seetõttu, et neid nimetatakse siiruseks või otsekohesuseks.

Viisakus ja loomulikkus ei ole vastandid. Eristada tuleb loomulikku viisakust kunstlikust peenutsemisest.

Kui peenus ei vajanud rõhutamist

Traditsioonilises Briti aristokraatlikus maailmas oli inimese ühiskondlik positsioon suuresti päritud. Perekondlik taust, kasvatus, haridus ja seltskondlikud sidemed kujundasid tema igapäevast elu. Seetõttu ei olnud oma kuuluvust tingimata vaja igas vestluses, žestis või riietuses eraldi rõhutada.

Ühiskondlikku tõusu taotleva keskklassi jaoks oli olukord teistsugune. Haridus, väljapeetud kõne, seltskonnas hinnatud kombed ja sobiv riietus aitasid kujundada ühiskondlikku positsiooni ning saavutada tunnustust.

Nii võiski tekkida omapärane vastuolu: mida enam püüti väliselt rõhutada oma peenust, seda enam võis see paljastada ebakindlust oma sotsiaalse kuuluvuse suhtes.

Loomulikult ei olnud aristokraatia vaba edevusest, luksusearmastusest ega soovist oma positsiooni näidata. Ka kõrgklass kasutas nähtavaid seisusemärke, esinduslikke majapidamisi ja kulukaid traditsioone. Briti kõrgklassi seltskondlikus käitumiskultuuris peeti aga heaks tooniks, et jõukust, haridust ja head maitset ei rõhutataks pealetükkivalt. Need pidid avalduma loomulikult, ilma vajaduseta oma positsiooni pidevalt tõestada.

Kallis, kuid tagasihoidlikult mõjuv riietus võis väljendada staatust paremini kui silmatorkav soov näidata, kui palju midagi maksis. Luksus võis olla nähtav, kuid selle hinnast või omamisest ei pruugitud pidada sobivaks rääkida.

Sama põhimõte kehtib ka eneseesitluse puhul. Inimene, kes tunneb end oma rollis kindlalt, ei pea oma väärtuse tõestamiseks pidevalt rõhutama haridust, jõukust või ühiskondlikku positsiooni ega esile tõstma tutvusi tuntud ja mõjukate inimestega.

Pingutamata elegants ei sünni pingutuseta

Siin peitub üks aristokraatliku kasvatustraditsiooni huvitavamaid vastuolusid. See, mis kõrvalt võis mõjuda täiesti loomuliku ja pingutuseta käitumisena, oli sageli pikaajalise kasvatuse, harjumuste ja seltskondliku kogemuse tulemus.

Lapsest peale kindlate suhtlusnormide, lauakommete, riietumistavade ja seltskondliku käitumisega harjunud inimene ei pidanud neid igas olukorras teadlikult jälgima. Need olid muutunud tema igapäevase elu osaks.

Loomulikkus ei tähendanud seega teadmiste või ettevalmistuse puudumist. Vastupidi – teadmised olid omandatud sedavõrd põhjalikult, et nende rakendamine ei nõudnud enam pidevat teadlikku pingutust.

Sama kehtib ka tänapäeval.

Lauakommete tundja ei pea iga liigutuse eel mõtlema, millist söögiriista kasutada. Seltskondliku suhtlemise tavade valdamine annab kindluse, et sobivad sõnad ja žestid tulevad loomulikult. Ka riietumiskultuuri tundmine aitab valida olukorrale vastava rõivastuse, ilma et oleks vaja oma maitset teistele tõestada.

Sama kehtib kehakeele kohta. Liialdatud žestid, ülemäära harjutatud naeratus või üleliia kontrollitud liigutused võivad mõjuda sama ebaloomulikult kui peenutsev sõnavara.

Ometi ei tähenda loomulikkus hoolimatust oma välimuse või käitumise suhtes. Küsimus on selles, kas inimene kasutab oma teadmisi ja oskusi vabalt või püüab nende abil pidevalt muljet avaldada.

Pingutamata elegants ei tähenda pingutuse puudumist, vaid seda, et kunagine teadlik pingutus on muutunud loomulikuks oskuseks.

Elegants ei vaja pidevat tõestamist

Tänapäeval on võimalusi endast muljet kujundada rohkem kui kunagi varem. Oma välimust, saavutusi, elustiili ja ühiskondlikku positsiooni saab pidevalt esile tuua.

Peenus ei seisne ülemäära lihvitud kõnepruugis, kallis riietuses ega laitmatult lavastatud käitumises. See avaldub pigem oskuses mõista olukorda, valida sobiv väljendusviis ning tunda end erinevates seltskondlikes olukordades kindlalt.

Mõnikord nõuab olukord formaalsust, mõnikord vahetumat suhtlust. Vahel on kõige õigem rääkida otse, teinekord valida pehmem sõnastus.

Tõeline elegants ei seisne selles, et inimene püüab igal hetkel mõjuda elegantsena. See avaldub teadmistes, heas kasvatuses, mõõdutundes ja loomulikkuses.

Peenus ei vaja tõestamist. Seda on märgata inimese olekus, sõnades ja suhtumises teistesse.