Või nagu mulle, minu jaoks üks armas inimene seda peale lugemist väljendas:
"See oli üks erakordselt elegantne ja sügav lugu ning lugemine. Millise elegantsiga on ta kokku võtnud meie aja ja selle pained...ning sidunud kokku Sinu teosega. Ääretult ääretult kahju, et ajalehel ei olnud julgust - või ei piisanud suuremeelsust - selle avaldamiseks...Minu sügav kummardus ja tänu hr Kalle Mälbergile!"
KALLE MÄLBERG: „ETIKETT - BALLETT BRIKETILE PARKETIL“
Eestlased tajuvad metsarahvana nelja aastaaja loodusseaduste nähtamatuid ürgvõbelusi. Enamasti ei söanda ega suuda me lihtsal heliseval häälel maailma pimedamast põhjast rändtähena ilmuda päevapaistesse, harva tuleme vabadusest lauldes keskpõrandale kokku. Ebaletakse tugitoolis kui kuvaril pritsib maksutõusu näkku nõrkrahavaev, jäädakse ehmunult vait kui uudistesse imbub jõhkardmats tühistama tuntud sporditreenerit, armastatud lauljat, dirigenti, teatrijuhti … aga homme võib-olla juba Sind!
1974.aastal katkestas Sangaste lossis Juri Lotmani viimasel sotsioloogiaseminaril peetud loengu roobades mördimees, kes redeliga kolistades asus lae all häirimatus rahus elektripirne vahetama. Ilmakuulus Tartu semiootik kohendas vuntse ja tähendas:
„Tjah, ja asjalike inimeste jaoks ongi kultuur üks tarbetu asi.“
Ummikusse aetule pole labürint liiklusvahend - keegi ei kuule lasku, mis Su tapab, sest vee all ei saa ju nutta .… „Ja kollane taevas sinise maa kohal tõotab suurt õnnetust /Ukraina?/ kui Idamüür variseb ja vaenlane on seitse päeva väravas“, ennustas keskaegne mõistukõneleja Nostradamus „Prophesies“
Tänases sünges hulluses jääb etiketikoolitaja Erika Kolbakovi ilus raamat lummatud meeltesse kajama pärast raamatu paksude kaante sulgumist nagu õilsus kaevikuporis.
Erika meelekindel kultuuri sisendus laste ja perede kasvatamisel, tema raamatu igas olukorras ja asendis kehtiva käitumisetiketi imeline kergus ja vastupidavus meenutab läbipaistvat ainet, millest ämblik koob oma võrgu, kosmoselaeva purje - teadmata millal ja kuhu on vaja lennata!
Etiketiraamat ei ole pelk peenutsev noa ja kahvli prelüüd, drillitud kursandi kenitlemine kotletisaiaputkas. Inglismaal õppinud Erika Kolbakovi etikett on sättumus, mis annab võimaluse kujutella end paremasse maailma, elada ja käituda erinevates situatsioonides mängleva kerguse ja elegantsiga, proaktiivselt astuda valgusvihku kerge, kõikevõitev naeratus huulil võbelemas…
Erika libistab meid viisakalt läbirääkimisruumi, vastu põrnitseb vaenulik vastane:
„See on põnev teema, kuid esialgu jääme siiski eriarvamusele. Sellegipoolest hindan kõrgelt teie seisukohta. Mis arvate kui teeksime nii, et lahendame meie mõlema probleemid?“ Jah? Etikett võib-olla aitab küll õhkkonda luua, aga kui mausri suu on ikkagi suunatud Sinule – raudkangi vastu võtet pole.
Ent siiski - kõigest hoolimata, justnimelt lapsi tuleb turvalise elu eesmärgil kombeliselt harida. Neid ei tohi ära hirmutada, muidu ei söanda nad nutisülest üldse enam pilku tõsta ega koduuksest väljuda – hirm ja õudus. Kord ülikoolipäevil kui manasime kahetsusväärseid vene olusid vedas Ülo Vooglaid meid pimedal sügisõhtul Tartus Toomemäele ja sõnas Inglisilla all prohvetlikult:
„… alati tuleb valmis olla!“
Tartu rahu autoril, Eesti diplomaatia maestrol Jaan Poskal õnnestus vahelduvalt tuima pannes ning saunalaval saatanaga konjakit libistades ja vaenlastega semutsedes sõlmida unelmate leppe Eesti südametunnistus, kuni üks „meieajakangelane“ ruttas vahetult pärast „Estonia“ hukku ummisjalu ja püksid rebadel Petroskoi sööklasse Poska loodut venelastega tühistama.
Isegi e-valimiste serverimüstikas ja süvariigi bürokraatias on võimalik valida, sooritada metavalik - kõigi valikute ema, järgides etiketti. Kas karmid näited meie lähiajaloost või lähedaste inimeste saatusest kibestavad või õilistavad meid? Valik on mitte kaeblikult koogutada kaelu, vaid ikka ja alati elujaatavalt üritada - selles on etiketi võti.
Etiketi puudumist ei korva E- ega M- riik, ega Riigikogu 45.000 head või lausa ülihead seadust - alati ja kõikjal on tõhusam omada häid kombeid, vallata telefoni-, meedia- ning eriti küberkultuuri nüansse, olgu need kui moodsalt kirevad tahes.
Rohkem kui pool sajandit tagasi meeliskles Leningradi juut Gabovitsch Tartu Toomeorus uue arvutuskeskuse nõlval, hakid kõssitasid soojaõhkavate elektronlampide paistel:
Tehisintellekt on meie tulevik!“
Lotman imestas:
„ Aga kas teil siis enda oma polegi?“
Brikett istub ooperis, heliseb telefon:
„ Tead, Sa ei kujuta ette kus ma olen? - Balletti vaatan, rsk.“
… Ja Pas de Deux suri poolel noodil nagu tatarlase nool vaigistas kord Krakowi Waveli torni pasunapuhuja.
Etiketil ei ole otstarvet. See mis saabub ja see millest unistame on jubedalt erinevad. Etikett võib olla ideaal, mille aine langeb jäägitult kokku vormiga, aga selle saavutamist ei maksa muuta kinnisideeks - pigem sõlmida teelolemise tugiköit, iga hetk aina uuesti köites ja kindlustades oma meelt ning püüdes mõista kas Sinu kulgemine on sirgjoon, spiraal või hoopis ringtants. Etiketi sisemise loomu tajumiseks peab valgus langema hoopis mujalt- näites vanemaid kuulates või külastades paiku kus oleme kunagi elanud. Nagu viinamäetigu kannab turjal oma koda nii eestlane kannab igal pool kaasas oma lapsepõlve. Rühkleja vajab Etiketisalongi nagu juuste kammimist peegli ees iga päev, igal hommikul ja õhtul uinudes - tühjatähjaga täidetud päev jäägu vahele!
Etikett pole nostalgialaks ega loojangu poole looklev loba, lodev kehahoiak. Etikett on õhtumaine väärikus, antiik ja roomaõigus ning saksa klassikaline filosoofia Eesti metsade muusikas ja vana ema naeratus.
Vajalik raamat. Vältimatu.
