Inimese käitumist kujundab palju enamat kui teadlikult õpitud reeglid. Perekond, kasvatus, kultuur, haridus ja isiklikud kogemused mõjutavad seda, mida peame loomulikuks, sobivaks või kohatuks. Suur osa sellest kujuneb meis ammu enne seda, kui hakkame mõtlema, miks me ühes või teises olukorras just nii käitume.
Seetõttu ei ole alati lihtne eristada, mis meie käitumises tuleneb teadlikust valikust ning mis on kujunenud kasvatuse, keskkonna ja kultuuri mõjul. Täiskasvanuna on meil aga võimalus õpitut teadlikult vaadelda: mõista, kust üks või teine tava pärineb, mida see väljendab ning mida sellest soovime ise edasi kanda. Etiketi õppimine algabki sellest mõistmisest.
Reeglist arusaamiseni
Etiketi tundmine ei tähenda võimalikult suure hulga reeglite päheõppimist. Reeglist endast olulisem on mõista, miks see on kujunenud, millist eesmärki see täidab ning kuidas seda konkreetses olukorras rakendada. Tervitamise puhul ei ole küsimus ainult selles, kes tervitab esimesena, tutvustamise puhul ei ole oluline üksnes järjekord ning lauakommete eesmärk ei ole näidata, et tunneme söögiriistu ja serveerimisreegleid.
Nende vormide taga on alati midagi enamat: tähelepanu teisele inimesele, olukorra selgus, lugupidamine, külalislahkus või soov muuta koosolemine kõigile võimalikult loomulikuks. Kui teame ainult reeglit, võime seda küll korrektselt järgida, kuid mitte tingimata olukorda mõista. Kui tunneme ka selle põhjendust ja tähendust, saame teha teadlikke valikuid.
Märgata, mõelda ja valida
Vabadus ei tähenda lihtsalt: „Ma teen, mida tahan.“ Inimene võib järgida oma esimest impulssi, kuid see ei tähenda veel, et tema valik oleks teadlik. Enesevalitsus algab oskusest märgata oma reaktsiooni, mõelda olukorrale ja alles seejärel valida, kuidas tegutseda.
Seda võib näha kõige lihtsamates suhtlusolukordades. Me võime teada vastust, ilma et peaksime selle kohe välja ütlema, olla eriarvamusel, ilma et peaksime teist inimest parandama, või osata midagi teistest paremini, ilma et peaksime seda igas olukorras näitama. Teadlikkus annab võimaluse küsida: kas minu sekkumist on praegu vaja? Kas teine inimene on jõudnud oma mõtte lõpetada? Kas minu sõnad aitavad olukorda või soovin ma lihtsalt näidata, mida tean? Selline hetkeline peatus ei vähenda spontaansust ega isikupära. Vastupidi, see annab võimaluse mitte olla iga impulsi meelevallas.
Teadmisest loomulikkuseni
Etiketi õppimise alguses võib tähelepanu olla paratamatult iseendal. Millist söögiriista kasutada? Kuhu asetada salvrätt? Millal alustada söömist? Kuidas kedagi tutvustada? Milline pöördumisviis valida? Kui teadmisi veel ei ole, nõuab olukord rohkem teadlikku tähelepanu. Inimene jälgib ennast ja püüab meenutada, kuidas oleks õige toimida.
Kogemuse ja korduse kaudu teadmised kinnistuvad, olukorrad muutuvad tuttavamaks ning varem teadlikku tähelepanu nõudnud tegevused saavad loomulikuks. Enam ei ole vaja mõelda igale liigutusele või reeglile eraldi. Just siis vabaneb tähelepanu millekski olulisemaks – teiste inimeste jaoks. Lauas saab keskenduda vestlusele, mitte söögiriistadele. Võõrustaja saab jälgida külaliste heaolu, mitte üksnes oma tegevuse korrektsust. Vestluses saab päriselt kuulata, selle asemel et mõelda järgmisele võimalusele ise rääkida.
Teadmiste eesmärk ei ole reeglite demonstreerimine, vaid vabadus olla loomulikult enesekindel.
Kultuur, mida kanname endaga
Etikett ei teki tühjale kohale. See kuulub kultuuri juurde ning kannab endas varasemate põlvkondade kogemust sellest, kuidas inimesed saavad ühises ruumis üksteisega arvestada. Osa tavasid muutub ajas: mõni kaotab oma tähenduse, mõni saab uue vormi ning mõni püsib üllatavalt kaua. Seetõttu ei seisne traditsiooni väärtus selles, et kõike varasemat tuleks muutumatuna korrata, vaid oskuses mõista, mida üks või teine vorm kannab.
Tervitamine teeb teise inimese kohalolu nähtavaks. Tutvustamine loob võimaluse suhtesse astuda. Külalislahkus väljendab hoolt selle eest, et teine inimene tunneks end oodatuna. Lauakombed loovad ühisele söögikorrale korra ja rütmi ning diskreetsus tuletab meelde, et kõike, mida teame või mõtleme, ei pea alati välja ütlema. Kui mõistame vormi taga olevat tähendust, ei pea traditsioon olema vastuolus tänapäevase elu ega isikliku vabadusega.
Kasvatusest teadliku valikuni
Paljud käitumisviisid omandatakse lapsepõlves nii loomulikult, et inimene ei mäletagi nende õppimist. Teised teadmised tulevad hiljem hariduse, kogemuse ja teadliku enesearendamise kaudu. Kuid kasvatus ei tähenda ainult valmis käitumisvormide edasiandmist. Selle sügavam väärtus seisneb oskuses õpetada inimest märkama: ennast, teisi ja olukorda.
Lapsele võib öelda, et teisele ei räägita vahele. Teine võimalus on aidata tal mõista, mis toimub siis, kui ta seda teeb. Kas ta märkas, et teine inimene ei jõudnud oma mõtet lõpetada? Miks tekkis soov kohe sekkuda? Mida oleks saanud selles hetkes teisiti valida? Alguses aitab seda märgata täiskasvanu. Aja jooksul õpib noor inimene ennast ise jälgima ja oma käitumist juhtima. Nii muutub väline reegel järk-järgult sisemiseks arusaamiseks.
Miks me vajame etiketti?
Etiketti ei ole vaja selleks, et muuta inimesed ühesuguseks või hinnata neid selle järgi, kui paljusid reegleid nad tunnevad. Seda on vaja, sest me elame koos teiste inimestega. Heast kavatsusest üksi ei piisa alati. Ühised tavad annavad suhtlusele orientiirid ning aitavad vähendada ebakindlust olukordades, kus inimesed, rollid ja kultuurilised taustad võivad olla erinevad. Klassikalised teadmised annavad aluse, kogemus õpetab neid kasutama ning teadlikkus aitab märgata inimest ja olukorda. Alguses võib etikett olla reegel, mida tuleb meeles pidada. Aja jooksul muutub see teadmiseks, millele saab toetuda, ning kogemuse kaudu olukorratajuks, mille puhul ei ole enam vaja iga sammu eraldi läbi mõelda.
Hea etikett ei tõmba endale tähelepanu. Selle olemasolu märkame pigem selles, kui loomulikult inimesed omavahel suhtlevad, kui hästi nad oskavad üksteisele ruumi anda ning kui vähe on vaja oma teadmisi või positsiooni tõestada. Võib-olla ongi see üks etiketi olulisemaid eesmärke: mitte panna inimest pidevalt reeglitele mõtlema, vaid anda talle teadmised, mis muutuvad ajapikku loomulikuks. Siis jääb rohkem tähelepanu inimesele, kes on meie kõrval.