Tänapäeva digimaailmas on tagasiside andmine kiirem kui kunagi varem. Piisab vaid mõnest hetkest, et postitada arvustus, kommenteerida või levitada oma seisukohta inimeste seas, kellega meil puudub igasugune otsene kokkupuude. Sellisel vabadusel on oma roll: konstruktiivne tagasiside aitab märgata seda, mida me ise alati ei näe, ja aus kriitika on edasiviiv jõud nii inimesele, organisatsioonile kui ka ühiskonnale tervikuna.
Samas kohtame järjest enam olukordi, kus üksik erimeelsus, pettumus või konflikt kasvab avalikuks hinnanguks mitte ainult teise inimese käitumisele, vaid tema professionaalsusele, usaldusväärsusele või koguni talle kui isikule. Kahe inimese vaheline lahkarvamus, sõpruse purunemine, perekondlik konflikt või ebaõnnestunud koostöö võib kanduda avalikku ruumi ning kujundada teiste arvamust inimesest, kelle vaatenurka nad ei pruugi üldse teada.
Mõnikord on avalik kriitika põhjendatud, kuid mõnikord võivad selle taga olla pettumus, haavatud eneseuhkus, pahatahtlikkus või soov lükata vastutus teise õlgadele.
Tagasiside ei võrdu automaatselt tõega
Iga kirjeldus sündmusest on läbi põimunud isikliku vaatepunktiga, mida mõjutavad varasemad kogemused ja emotsionaalne seisund. Kaks inimest võivad sama olukorda mäletada väga erinevalt, ilma et kumbki teadlikult valetaks. Seetõttu on oluline eristada fakti ja sellele omistatud tähendust.
Sama olukord võib saada väga erineva tähenduse sõltuvalt sellest, kes seda kirjeldab. Eriarvamusest võib saada järeldus lugupidamatusest, seatud piirist isekusest ning soovist suhtest või olukorrast eemalduda tõend hoolimatusest. Professionaalses suhtes võib koostöö lõpetamise otsus omakorda muutuda üldistavaks hinnanguks inimese pädevusele või usaldusväärsusele.
Enne sellise hinnangu omaksvõtmist tasub seetõttu vaadata, millistele asjaoludele see tegelikult tugineb ja kus lõpeb fakt ning algab tõlgendus.
Kriitika, mida tasub kuulata
Ebameeldiva tagasiside puhul ei peaks esimene reaktsioon olema eneseõigustus, vaid aus analüüs. Kas kuskil tekkis arusaamatus? Kas ma jätsin midagi täpsustamata? Kas ma tõesti eksisin? Küpsuse mõõdupuu ei ole eksimatus, vaid võime oma vigu märgata, tunnistada ja neist õppida.
Kuid eneserefleksioon ei tähenda kohustust nõustuda iga hinnanguga, mis meile antakse.
Mõnikord on „ei“
vajalik piir
Mitte iga suhe ega koostöö ei pea jätkuma. Esineb olukordi, kus kokkulepetest ei peeta kinni, piire ületatakse, usaldus kaob või osapoolte arusaamad suhtest, koostööst ja vastutusest lähevad sedavõrd lahku, et jätkamine ei ole enam mõistlik.
Professionaalses elus võib selguda, et koostöövorm või teise poole ootused ei sobi kokku sellega, mille eest inimene oma nime ja tööga vastutab. Eraelus võib sama piir tekkida suhtes, kus teise vajadustega arvestamine on hakanud tähendama pidevat loobumist enda omadest. Sellistel hetkedel ei ole eemaldumine tingimata läbikukkumine. Mõnikord on see kõige vastutustundlikum otsus.
Piiride seadmine võib aga teises osapooles pahameelt tekitada. „Ei“ võib olla eriti raske vastu võtta siis, kui olime harjunud teise inimese nõusoleku, kättesaadavuse või vastutulekuga. Samamoodi võib koostöö lõpetamine olla valus sellele, kes soovis selle jätkumist. Ebamugavustunne võib sundida inimest vaatama peeglisse, kuid enda osa tunnistamise asemel võib olla lihtsam näha probleemi inimeses, kes piiri seadis. Nii võib algsest lahkarvamusest sündida hoopis lugu teise inimese isekusest, hoolimatusest, ebaprofessionaalsusest või halvast iseloomust.
Kui kriitikast saab vastulöök
Avalik arvustus või kommentaar on võimas tööriist, mis võib kaitsta teisi halva kogemuse eest ja tuua nähtavale probleeme, millest on põhjust rääkida. Samas võib avalikust kriitikast saada ka vastulöök pärast konflikti, suhte katkemist, seatud piiri või koostöö lõpetamist.
Seepärast on oluline vaadata konteksti: mida tegelikult kogeti ja mis toimus enne avaliku hinnangu andmist? Kas kriitika kirjeldab konkreetseid sündmusi või teeb neist järelduse inimese kohta tervikuna? Kas avalikkuse poole pöördumine aitab teisi mõne tegeliku probleemi eest hoiatada või jätkab see sisuliselt kahe inimese vahelist konflikti?
Meil on alati kergem märgata teiste vigu, samas kui oma osa jääb sageli varju. Solvumine, kadedus, konkurents, haavatud eneseuhkus või soov oma positsiooni kaitsta võivad mõjutada seda, kuidas me juhtunut mäletame ja teistele kirjeldame. See ei tähenda, et iga terav märkus on pahatahtlik, kuid oleks ekslik pidada iga avalikku arvamust objektiivseks reaalsuseks. Sageli peegeldab kriitika selle andjat sama palju kui saajat.
Avalik kriitika ja ühiskondlik vastutus
Eelkirjeldatu ei laiene aga samal viisil olukordadele, kus mängus on avalik huvi. Kui küsimus on võimu teostamises, maksumaksja raha kasutamises, poliitilistes otsustes, ühiskondlikus ebaõigluses või muudes paljude inimeste elu mõjutavates küsimustes, on kriitika demokraatliku ühiskonna loomulik ja vajalik osa. Otsustajatelt selgituste ja vastutuse nõudmine ei ole võrreldav isikliku konflikti avalikkuse ette kandmisega.
Mida suurem on mõjuvõim, seda suurem peab olema valmisolek avalikuks kontrolliks. Oluline erinevus seisneb selles, kas tähelepanu juhitakse ühiskondlikult olulisele probleemile või kasutatakse avalikkust isikliku konflikti jätkamiseks.
Avalik sõna on vastutus
Kui varem jäi negatiivne kogemus kitsasse ringi, siis täna võib mõneminutiline emotsionaalne reaktsioon jääda internetti aastateks. See võib kujundada inimese mainet nende silmis, kes ei tea juhtunu tausta ega ole temaga kunagi kohtunud.
Õigusega oma kogemust jagada kaasneb kohustus jääda täpseks. Mida suurem võib olla meie sõnade mõju teisele inimesele, seda suurem on ka vastutus eristada seda, mida me teame, sellest, mida me arvame või tunneme.
See ei tähenda vaikimist, kuid kriitika tõeline jõud ei peitu selle valjususes, vaid selles, kui kindlalt see tugineb faktidele.
Kriitika kui arengu peegel
Kriitika on sageli ebamugav, sest see näitab meile seda, mida me eelistaksime eirata. Tarkus seisneb võimes seda peegeldust analüüsida, kuid mitte pimesi uskuda. Küpsus on oskus eristada tõde emotsionaalsest mürast.
Tuleb julgeda tunnistada vigu, parandada eksimusi ja õppida sealt, kus on iva. Kuid samuti peab julgema öelda: ma olen selle olukorra läbi analüüsinud ja see rünnak ei vasta tõele. Meie suhtluskultuuri ei näita mitte ainult see, kuidas me võtame vastu kiitust, vaid see, kuidas me käitume siis, kui tunneme end ebaõiglaselt kohelduna või kui meile seatakse ootamatu piir.